Kuidas lugu jätkus...

Peale esimest tundi,kus valisime teemad ja jagasime rühmad, oli väike paus. Kevad oma kiire tempoga surus peale ja nii olid klassil reis Lätti, maakondlik 6 klassi päev, käidi Roostal võistlemas jne. Nii kohtusimegi uuesti alles pea kaks nädalat hiljem. Ega seegi kord kõik kohal olnud - peaaegu kõik poisid olid läinud koos bioloogia õpetajaga Tallinna. Aga see klassikaaslaseid ei heidutanud ja töö läks hoolega käima. Võrreldes sügisese katsetusega sujuski seekord kõik justkui paremini ja valutumalt. Kas põhjuseks oli suurem kogemus, väljas paistev päike või meeldisid teemad rohkem, me ei teagi. Kaks rühma olid varem kodus ka pildistanud,aga andsin siiski oma fotoaparaadid ja nii läksid rühmad veelkord välja. Üks rühm, kus kõige rohkem õpilasi kohal oli, jättis ühe kaaslase arvutiklassi toimetama ja kevadlilli uurinud tüdrukud otsustasid oma pildimaterjali veebist leida. Teistele kordasin enne kiirelt mõned pildistamise põhimõtted ja näitasin aparaadid üle. Pildid laadisime hiljem minu veebikontole.

lastele ITEC

Sel päeval oli meie kasutada kolm tundi - esimene kuluski pildimaterjalile (kordasime pärast üle ka autoriõigustest tulenevad reeglid) ja kaks järgmist tundi koostati esitlust. Esitluse tegemist ma enam näitama ei pidanud, sest oleme seda varem mitu korda teinud.
Kõrvalt õpilaste tegemist jälgides märkasin:
*üks rühm tegi kõike koos, iga liikme arvamust arvestati, veidi vaieldi, aga kõik sujus hästi
* teine rühm otsustas nii, et igaüks teeb oma esitluse ja pärast valivad parima, mida väiksematele esitlevad. Uurisin küll mitu korda, et kas see on mõistlik ajakasutus, aga nad jäid endale kindlaks. Hiljem selgus muidugi,et nii hea mõte see ei olnud, aga sellele tulemusele jõudsid nad siis ise :)
* ühest rühmast oli kohal vaid üks tüdruk - aga tal oli hea ja selge plaan ning järgmisel päeval jätkasid rühmaaaslased ilma temata - eelnevalt tehtu järgi oli lihtne edasi minna.
* ühe rühma liikmed, poiss ja tüdruk, nagistasid ja vaidlesid pidevalt, aga see käis kõik heatahtlikult ja naeruga pooleks ning valminud töö sai hea
*  hoolimata sellest, et ühe teemaga tegeleti 3 tundi järjest, väsimuse märke ei ilmutanud keegi. See oli veidi üllatav, aga ilmselt oli ülesanne põnev ja kindlasti kannusas ka see, et teemat pidid hindama väiksemad koolikaaslased.

Selle päeva viimast tundi jälgis üle Skype Eesti koordinaator Ingrid. Kui tund hakkas lõppema, siis võttis ta õpilastelt intervjuu. Algul istusin  sülearvuti taga ja märkasin, et enne iga vastust vaatavad õpilased kontrollivalt mulle otsa - mida mina asjast arvan. Pole neile küll kunagi oma arvamust keelanud vaid pigem oodanud, aga ju nad tundsid, et peab kooli lippu kõrgel hoidma ja kui midagi peaks valesti minema, siis õpetaja teeb nägusid ning nad saavad end parandada :) Aga kui läksin hoopis nende seljataha, siis jutt muutus vabamaks :) Kogemus ise oli vahva ja tagasisidena kuulsin ühe kolleegi käest järgmisel päeval, et tema laps oli sellest kodus õhinal rääkinud. Ka puudunud klassikaaslastele räägiti sellest kui põnevast kogemusest.